sädele meeldib naljakas muusika, aga naljakal kombel võtab ta muusikat tegelikult hästi tõsiselt. kostüümid ja bowie’lik grimm, idamaised koreod, žanrist žanri hüppavad eriskummalisi lugusid rääkivad palad, mis segavad hüperpopi ballaadide rio funk’iga ja ilusatel bäkträkkidel kõlavad kahtlaselt keerukad arpeedžod – kõik sellised asjad on ühe tavalise säde semperi seti osad. 

suhelda jumalatega või melanhoolitseda minevikus tehtud vigade üle? ülistada ennast poolpäriselt maailmaparimaforever rolli või leida kõigile maailma probleemidele ühe-kahe lauluga (pooled) vastused? see selgub alles käesoleva seti ajal.

kuid nagu alati: fiat lux, sed ex nihilo nihil fit.